Ma rändan koos Karl Tõnissoniga by Tiit Pruuli

From Buddhism and Nordland
Jump to: navigation, search
Tnisson-ametlik.jpg
Karin-dean.jpg
Lustig 60ndad-web.jpg
22.jpg
Eesti mungad seltskonnas.jpg
Friedrich voldemar lustig estonian budhist munk.jpg
Iv lemaailmsest buddhistide konverentsist osavtjad vastuvtul nepaali kuninga juures.jpg
Karl tnnisson leftboldemar lustig right-side birma.jpg
Lustig-tnisson-boudhal.jpg
Lustig tnisson hiinas.jpg
Lustig tnissonkhatmandu nepal.jpg
Nepaali kuninganna ratna rajya lakshmi devi annab friedrich v. lustigile le elujudu smboliseeriva valge tara sita-tara kuju.jpg
Tennisons and lustig birmaranguun.jpg
Dorjiev.jpg
Tnisson raamatukogus.jpg
Tnisson vana.jpg

Head sõbrad, minu esimene häda on see, et ma ei ole Tartu budoloog ega Tallinna budist, ja ainukene õigustus minu siinolekule on võibolla see, et mõnikord mulle tundub, et ma rändan koos Karl Tõnissoniga . Tegelikult küll, jah, ma olen Tartu poiss ja nii nagu kõigile Tartu poistele nii räägiti ka mulle – rääkis mu vanaisa mulle – oma üliõpilasseltsi kaaslasest, Jaan Tõnissonist. Mu vanaema rääkis mulle paljasjalgsest Tõnissonist , ühest maailmarändurist ja veidrikust, kes Tartus ja Tallinnas hulle tempe tegi. Ma pean tunnistama, et tollal meeldis see paljasjalgne Tõnisson mulle märkimisväärselt rohkem kui poliitik Tõnisson, eriti veel seetõttu, et ma leidsin kodusest vanaisa raamatukogust ühe teose, mille oli kirjutanud Mahatma Vend-Vahindra „Mina ja minu jüngrid”. Mis noorele inimesele selles raamatus nii hirmsasti meeldis oli see mässuvaim, see minek maailmade vastu, see võitleja usutunnistus, mis selles raamatus igalt realt vastu vaatas, kasvõi näiteks lõpusalmides:

„Mu jüngrid, võtke võidelda siin ristikoertega, ma kuninglikult kuulutan, teil parem aeg on ees.” See oli minu esimene tundliku ea kokkupuude Kaarel August Tõnissoni ehk Karl Tennissoni ehk Karlis Tennissonsiga. Mõni aeg hiljem (tõenäoliselt julgeoleku tellimuskirjaniku) Gennadi Gerodnik kaudu, kes ehk tahtmatultki vaimustas paljusidki 70-80ndatel kasvanud ajaloo- ja seiklushuvilisi lugejaid, kirjutades kahe Eestimaa mehe – Karl Tõnissoni ja tema jüngri Friedrich Lustigi – budistlikest rännakutest läbi maailma. Aastakümneid hiljem hakkasid minu oma rännakud maailmas kuidagi jooksma risti Tõnissoni rännakutega. Nendest järgnevalt mõne sõna tahakski rääkida ning näidata mõnda pilti neist paigust, kus me Karliga kahekesi oleme käinud ja mõningaid materjale Tõnissoni ja Lustigi arhiividest ja materjalide hulgast, mida on õnnestunud maailmas leida.

See oli 2004. aastal kui me olime teinud ühe ränkraske matka mööda Pamiiri maanteed Tadžikistanis ja mu reisikaaslane Karin Dean rääkis mulle loo. Karin on üsna oluline tegelane kõiges selles, mis minu ja Tõnissoni seostega järgnenud on, sellepärast tahaks ma näidata teile Karini pilti, ja mitte lihtsalt sellepärast, et ta on ju ilus ka. Karini lugu vaimustas mind nõnda, et see on tänaseks hargnenud üheks filmiprojektiks, mille töö pealkiri on „Balti Buddha”. Karin ise elab juba aastaid Eestist eemal, viimased 8 aastat Tais ja ta on töötanud ÜRO Birma eriesindaja nõunikuna ja viibinud korduvalt Birmas , vahendanud Birma vabadusvõitlejaid – Birma sisse – ÜRO ametnikele, kes nö ametlikult ja avalikult nendega suhelda ei saa. Niisiis rääkis Karin , et üks rootslasest ajakirja Far East Economical View korrespondent – Bertil Lindgren – soovitas enne, kui Karin esimest korda üldse Birmasse reisis, et kui sa, Karin , B ir mas ringi käid, siis küsi kohalike elanike käest, kas nad Friedrich Lustigi nime teavad. Ja kindlasti teavad, arvas ka ajakirjanik ja kinnitas, et Lustig on Birma , ja nii palju kui tema on oma pika ajakirjaniku karjääri jooksul Kagu-Aasias ringi rännanud, ka terve Kagu-Aasia tuntuim eestlane . Hiljem Põhja-Birmas enam kui tuhande kilomeetri kaugusel, tuli Karinile see soovitus meelde kui ta oli parasjagu teel ühte külla katoliiklikule missale koos lõuna-indialasest preestri Isa Victoriga, kes oli siis Birmas juba aastaid elanud.Temalt küsiski Karin, et kas ta Friedrich Lustigist on kunagi midagi kuulnud. Ja Karin räägib siis, et oma Vatikani lipuga dziipi/jeepi rooli keerates, vastas karismaatiline Isa Victor kohe, nii loomulikult nagu oleksime me auklikust külavaheteest rääkinud: „Oo jaa, Ashin Ananda , tean küll, väga hästi tean. Ashin Ananda oli Birmas tema nimi. Me kohtusime sageli Ranguunis, ta õpetas mulle inglise keelt ja palju muutki.” Pärast sellist esimest õnnestumist hakkaski Karin , olles Birmas kohanenud, Ashin Ananda jälgi ajama ja tema parimaks abiliseks selles töös sai üks France Pressi mittekoosseisuline fotograaf, kes sellel pildil on Friedrich Lustigi käsikirjalise mammutteosega The Mahatma and the Baltics – the remarkable life of the most reverent... Ja see noormees tegi siis tohutu hulga tööd selleks, et läbi ajalehe leida eesti budistide jälgi Birmas.

Aga ma siiski alustaksin veel rohkem algusest ehk alustaks siis paljasjalgsest Tõnissonist , temast kui rändurist. Mida Tõnisson tegelikult tegi ja kus ta käis, ja kus ta ei käinud ja mida ta ei teinud, on minu meelest täna veel üsna raske täie kindlusega öelda. Allikaid on hästi palju, on müüte ja oma müüte, on folkloori ja dokumente. Minu meelest kahte, üsna selgelt kahte Tõnissoni tuntuimat biograafi, ei ideoloogilist vaenlast, Gerodnikut ega ideoloogilist jälgijat-järgijat Lustigi ei saa lõpuni usaldada. Sest kui ikkagi Lustigi usub, et Tõnisson sündis 1873, siis on õnnestunud Tõnissonil , kes on tänases mõistes väga hea PR –mees ja väga sugereeriv oma ideede levitamises, siis on Tõnissonil õnnestunud ka oma jüngrile see müüt nö maha müüa, ja me ei saa teda päris tõsiselt võtta ja kui Lustig ei uskunud seda, vaid lihtsalt pani oma ilusa käekirjaga, mida siin pildil näha, kirja selle, mis Tõnisson rääkis, ise teades, et see on vale - no ka siis ei saa me teda päris tõsiselt võtta.

Esimene fantastiline reis, mille Tõnisson olla enese kinnitusel sooritanud ja millest siis ka Lustigi raamatus, Tõnissoni biograafias, kirjutatakse, on matk koos Nikolai II ga Aasiasse Kaug-Itta. Tõepoolest selline troonipärija reis leidis aset 1890 aastal, umbes 9-10 kuu vältel. Nii nagu usaldusväärsem Tõnissoni uurija Mait Talts on välja uurinud ja arvan, et teda võib usaldada ja siis Tõnissoni sünniaasta 1883, selles ei tohiks kellelgi enam kahtlust olla. Nii et kui Tõnisson sündis Põltsamaa lähistel 1883, siis oli ta Nikolai II aasia reisi ajal 7-aastane. Aga Lustig kirjutab Tõnissoni eluloos nii värvikaid detaile, nii põnevaid seiku sellest, kuidas Tõnisson koos troonipärijaga mööda maailma reisis, et seda lugedes ma pean, häbiga siis või mitte, et lehekülgi lugedes, ma tunnistan, et ta ikka pidi seal olema küll, ju ta kuidagi ikka selle Nikolaiga kaasas käis. Noh, kui tõsisemalt ja rahulikumalt neid tekste lugeda, siis võib üsna kindlalt väita, et nt need leheküljed sellest reisist, kirjeldavad seda, kuidas Nikolai käis Siiamis, need on võetud tollastest Tai või Siiami ajalehtedest, mida siis Tõnisson ja Lustig hiljem, olles 30ndatel aastatel Tais ja veetes suure suure osa oma Tais oldud ajast raamatukogudes, tõenäoliselt need kirjeldused, mis Lustig kirja on pannud, on nii ajalehelikud, et need on Taimaal ajalehtedest maha kirjutatud.

Järgmine oluline Tõnissoni reis, mida Lustig kirjeldab, on Taga-Baikali külastamine aastal 1892. Ta olevat olnud Burjaatias ühes kloostris, mis asub siis Ulan Udest põhja pool ja seal olla ta kohtunud igivana 85-aastase leedulasest munga Gedininasega, kes olevat siis Mindaugase otsene järeltulija, ja tollest saanud siis Tõnissoni guru, õpetaja ja budismi juurde juhataja. Võibolla meie nõdrast ja vähesest otsimisest on tänini kahjuks ainukene allikas maailmas, mis Gediminasest räägib, ongi toosama Lustigi käsikirjaline raamat, nii et ei ole ka Leedust Mait Taltsil õnnestunud budist Gediminase jälgi leida. Aga see kirjeldus, kuidas Tõnisson Burjaatias 1893.aastal mungaks ordineeritud sai, on etnograafilises mõttes ja religioosses mõttes kindlasti väga täpne, emotsionaalses mõttes jällegi väga kaasakiskuv ja soovitan kõigil lugeda. Veel on seal juttu, et ta on külastanud veel päris mitmeid Burjaatia kloostreid. Need kloostrid, millest ta räägib, on tõepoolest olemas, asutatud 19. sajandi esimesel poolel. Kõik need kloostrid, millest juttu on, on aga tänaseks hävitatud ja ka minu Burjaatia-matka jooksul ma püüdsin leida järelejäänud arhiive nende kloostrite kohta, kus Tõnisson olla viibinud, siis kahjuks keegi burjaatidest ega burjaadi budistidest mind nende arhiivide juurde juhatada ei osanud ja kõik nad enamasti arvasid, et need arhiivid hävinesid koos Stalini ajal hävitatud kloostritega. 1898, kirjutab Lustig, tulnud Tõnisson tagasi kodusesse Lätti. Panin siia ka ühe postkaardi läti lipuga, mis oli siis ka Birmas Ranguunis (millest me hiljem räägime ka) läti rahvueepose LāčplÄ“sis vahel, mis oli Tõnissoni ja Lustigi raamatukogus.

Järgmine reis, mis kestnud pool 1898ndat ning terve 1899nda aasta, viib Tõnissoni budausku kuulutama teisele poole polaarjoont komide, jakuutide, samojeedide, tšuktšide ja eskimote juurde. Oktoobris 1899 olla ta kohanud Jakutskis üht mongoolia laamat, kes olevat enne elanud Pekingis ja kes olevatki läinud Jakuutiasse Agvan Doržijevi palvel. Ja tolle laama innustusel siirdunud Tõnisson siis 1899 aastal Pekingisse, kus ta elas kuulsas Kuldses templis ja muuhulgas elas siis üle bokserite ülestõusu, mille käigus Tõnisson näinud pealt kurikuulsa saksa ministri parun von Ketteleri mõrvamist, mille mõrva kirjeldused jälle väga üksikasjalikult Lustigi Tõnissoni eluloos kirja pandud. See on üks hämmastav omadus Tõnissonil kui tõenäoliselt suurel mehel, sattuda kokku täiesti juhuslikult tihti nt tänaval ajalooliste isikutega ja sattuda juhuslikult ajalooliste hetkede tunnistajaks, nagu nt von Ketteleri maailma vapustanud mõrvaloo tunnistajaks. Pekingisse jäi Tõnisson kuni 1901 aasta lõpuni ja tegi siis väikese ringsõidu Hiina Tais, Sianis, mida ta võrdles euroopa Veneetsiaga, sealt edasi sõitis ta hiina pühade mägede juurde, nt räägib ta Guiyangi provintsi pühadest mägedest. Ja nende pühade mägede ümber olevates pühakodades veetnud ta siis mõned nädalad.

1901 aasta novembris siirdunud tagasi Venemaale, põhiliselt siis Kamtšatkale, kus oli 1903 aastani. Jaapani sõda, mis algas veebruaris 1904, tabas Tõnissoni Mandžuurias ja sõja ajal tegutses ta Lustigi sõnul humanitaaralal ja rännates seejärel 1905 aastal Mandžuuriast Mongooliasse, et järgmisena läbida Gobi kõrb, milleks olid teda siis inspireerinud lood kadunud linnast Khara-Khotost. Venemaade avastaja Kozlov leidis selle linna varemed paar aastat hiljem 1907. Mul on väike kahtlus, kuid ma pole jõudnud lõpuni kontrollida, et need Lustigi raamatus avaldatud justkui Tõnissoni sõnad Khara-Khoto kohta, tegelikult pärinevad Pjotr Kozlovi 1923 aastal vene keeles avaldatud raamatust. 1906 aasta suvel jõudis Tõnisson Gobi kõrbest Mongooliasse ja külastas mongolite iidset pealinna Karakorumit, mille üksikuid ehituskive võib linna ümber näha veel tänagi ja loomulikult käis ta ka ära Karakorumi lähistel asuvas Erdene Džuu kloostris, mis rajati siis 1586 aastal. Mongoolia ja mongolid on Tõnissoni väga paelunud ja tema ustav biograaf Lustig kirjutab siis nõnda, et

If all his wonderings throughout the world his eminence, most reverent ... Tõnisson had never met anywhere better people than mongols.

Karakorumist edasi rändas Tõnisson siis Urgaasse ehk Ulaanbaatarisse ja oli siin väidetavalt siis Bogdo Gegeni isiklikuks külaliseks. Aga ei jäänud pikemalt peatuma ta ka Mongooliasse, vaid rännak viis Tõnissoni edasi Altai mägedesse, mis olevat the original home of estonian people ja sealt siis edasi Tõvasse, kus ta oli astonished by the wealth and ... monasteries ja õppis jooma ka kohalikku märapiima. Veebruaris 1907 lahkus Tõnisson Tõvast ja läks siis Orenburgi, Samaara ja Saraatovi kaudu Kaspia kallastele Astrahani, kus siis 17 sajandist saadik budistid kalmõkid elavad. Ja siin olevat siis toimunud Tõnissoni elu üks olulisemaid kohtumisi ehk siis kohtumine suure burjaadi Agvan Doržijeviga, keda ilmselt siinolevale publikule ei pea tutvustama ja kindlasti ei pea tutvustama ka Leo Tolstoid, kellega Tõnisson väidab end kohtunud olevat Poljanas 1907 ja 1908; ei pea tutvustama ka Keiserlingi, kellega Tõnisson olevat kohtunud. Igatahes liikus Tõnisson peale neid olulisi kohtumisi Peterburi, kohtus seal taas Doržijeviga ja hakkas tal aitama rajada Peterburi budistlikku kloostrit, templit, kohtudes koos Doržijeviga sel eesmärgil enda sõnade kohaselt 4. augustil 1907 ka Aleksander IIga ning veidi hiljem peaminister Stolõpiniga. Mis oli päris kindel, oli see et 1907 oli Tõnisson Eestis ning liikus edaspidi paljude aastate vältel Tallinna-Riia-Peterburi vahemaid. Ka räägib ta ühest reisist 1912, mis viis ta Montenegrosse, ja sellel reisil siis käis ta Austrias, Serbias ja Türgis. Kõigis nendes lugudes ei ole tegelikult mitte midagi väga uut Tõnissoni seisukohast, sest kui me meenutame Karl Tõnissonist trükitud raamatud, mis oli 1909. aastal ilmunud „Tenissoni elulugu luule teel 306 salmi” , siis manab ta enda eluloona lugejate ette tohutu maailmareisi läbi Aafrika, Austraalia, India, Hiina, Siberi ja Lõuna-Ameerika, Euroopa loomulikult sealhulgas. Veidi teistsugune, aga põhimõtteliselt sama versiooni iseenda fantastilisest maailmareisist esitab ta ka teoses „Suur meister Buda ja tema kõrge moraalikeelne õpetus”, mille eessõnas räägib ta siis pikalt oma eluloost; see ilmus 1911 aastal. Need reisilood on ilmselgelt Mait Talts ütleb „luiskelood”, mina ütleksin „unelmate reisid”. Ja nõnda võib ka suure osa nendest reisidest, mida Lustig, Tõnissoni jünger, kirjutab Tõnissoni eluloos, liigitada unistuste reiside hulka, aga tegelikult – mina ei pea päris reise paremateks unistuste reisidest, nii et sellega ei taha ma kuidagi Tõnissoni halvustada.

Me mitte mingil juhul ei tohi maha tõmmata Tõnissoni suurte rännumeeste nimekirjast. Nii näiteks Austraalia Eesti arhiivis, kust ma paari nädala eest saabusin, seal säilitatakse Ferdinand Luikvigi mälestusi, kus ta kirjutab:

Grupp eestlasi, kes tagasisõidul Vladivastokist Eestisse 1920. aasta sügisel oli edasiliikumise takistuste tõttu Verhnje Udinskisse peatuma jäänud kogu rahvusvahelise punase reisirongiga, oli asunud paariks kuuks tööle Mongoolias. Seal külastanud nad ühte sealolevat budausu kloostrit, kus neile antud juhiks umbes 50-aastane kaunis ladusat vene keelt kõnelenud munk, kes olles kuulda saanud, et külalised on eestlased, avaldanud selle üle suurt heameelt, et kohtab siin kaugeid hõimusid ja rääkinud et aastaid tagasi viibinud nende kloostris rändmungana pikemat aega eestlane Karl Tennisson, kes jätnud kloostri raamatukogule mõned oma eestikeelsed brošüürid ja muud trükised. Selle järel võetud kloostri poolt kõik 6 eesti külalist kui kallid võõrad vastu vene (mitte rasvase mongoli) teega portselantassidest ja antud tee juurde isegi moskva šokolaadi kompvekke. Meil on väga käega katsutavaid jälgi Tõnissoni Burjaatias viibimise kohta. Nüüd me oleme hästi palju rääkinud, kas toimunud või mittetoimunud reisidest ja palju rääkinud Tõnissonist, aga räägime nüüd millestki, milles me võime päris kindel olla – räägime Tõnissonist ja tema jüngrist, kes rändasid Aasiasse.

Friedrich Lustig on Narvast pärit poiss, tema isa oli Peterburi kullassepp, töötas ka Karl Faberge juures ja tuli Eestisse 1917 aastal. Lustig ise kirjutab oma eluloos, et ta jõudis budismini lugedes Ossendovski raamatut „Loomad, inimesed ja jumalad”. Teises kohas kirjutab ta ka oma eluloos, õigemini ta ei kirjuta ise, Birmas on keegi, kes nimetab end arhivaariks, väga Lustigi moodi lausetega pandud kirja Lustigi eluloo ja seal ütleb ta et Lustigi mõjutajaks budistlikul teel oli keegi prantsuse päritolu proua, kes külastas Narvas nende kodu ja seletanud seal madaam Helena Blavatsky teosoofilisi raamatuid. Igatahes 1930. aastal lõpetas Lustigi Narva Vene Gümnaasiumi ja tol samal kevadel külastas Narvat ka Tõnisson, kellega nad siis kohe lähedasteks ja eluaegseteks sõpradeks said. 30. aastal, tuletan meelde, külastas Eestit ka Siiami prints, kellega siis Tõnisson ja Lustig, nö protokolliväliselt kohtusid ja 1931 aastal alustasid Tõnisson ja Lustig teed Pariisi, et jõuda tõotatud maale – Tiibetisse, kuhu Tõnisson sai väidetavalt novembri keskel 1931 kutse XIII-lt dalai laamalt ja kutse sisu oli see et saabuda Lhasasse ja teha seal dalai laamale ülevaade euroopa olukorrast. Nõnda lähevadki siis Tõnissson ja Lustig Marseille´sse ja sealt laevaga Singapuri ja sealt Pangkokki, kuhu jõutakse 31. dets 1931. Elati erinevates kloostrites ja nende mõte oli siis liikuda edasi Tiibetisse. Selleks oli vaja saada viisat briti võimudelt, India viisat ja mille kohase aplikatsiooni nad ka kohe tegid, kuid said kuu aja pärast eitava vastuse, et viisat neile ei anta ja millest nad siis informeerisid dalai laama kontorit Lhasas ja olevat saanud siis pärast XII dalai laama surma korralduse jääda Siiamisse. Nagu ma ütlesin elasid nad erinevates kloostrites ja templites – siin pilt vahest ühest kõige kuulamast templist Bangkokis – Wat Phost, kus nad kõige pikemalt elasid. See on siis Lustig ja Ashin Ananda, et / laseb öelda jällegi sel arhivaaril, et justkui Ananda sõnadega: „hier goes the years 1935-1936 as the best years in his life beacause the wormth and hospitality shown to his guru and him by the chineas people.” Teise maailmasõja eelõhtul tahtsid Tai võimud baltlastest mungad tagasi saata ja see reis pidi algama 4. septembril 1939 ja kulgema siis Taani ida-aasia kompanii liinilaevaga Kopenhaagenisse. Aga kuna Prantsusmaa ja Suurbritannia olid just paar päeva tagasi kuulutanud Saksamaale sõja, siis tühistati selle laeva reis ja nii jäid siis Tõnisson ja Lustig Jaapani okupatsiooni ajaks Taimaale. Igatsus Tiibeti vastu aga ei kustunud, oma päevaraamatusse kirjutab Lustig 5. veebruaril 1943 näiteks järgmist:

„Minu kallis õpetaja nägi unes et ta sattus Lhasa linna ja läks Potala lossi tema pühaduse dalai laama suurde eeskotta paluma audientsi ja tema käest küsiti nimekaarti kellegi tiibeti ametniku poolt, aga tal ei olnud seda, ja seepärast minu õpetaja andis selle ametniku kätte oma välispassi.” 2.märtsil ‛43 on Lustig kirjutanud jällegi:
„Nägin unes ühte tiibeti laamat violet kalevist kuues, kes oli tulnud Bangkokki. Ta istus trammis ja rääkis minuga tiibeti keeles. Ma näin tema kaelas tema pühaduse dalai laama väike medaljon ja panin selle otsaette”. Tais oli tegelikult Tõnissoni ja Lustigi tegevus üsnagi vastuoluline: päevikud ühelt poolt, nende üsna tugev soov jõuda Tiibetisse, tõenäoliselt otsustati selleks leida väga erinevaid teid ja muuhulgas kuulus selle juurde väike, no kui väike, flirt Bangkokis elavate venelastega. Lustigi päevaraamatus on märkmeid selle kohta, kuidas nad on laenutanud Bangkoki raamatukogudest marksistlikku kirjandust. Ühel päeval nt kirjutab ta sellest, ma mälu järgi tsiteerin, umbes siis nõnda, et

„Täna lehvis esimest korda Taimaa ajaloos Bangkoki linnas nõukogude punane lipp. Meie maja katusel.”

Nad olid siis ostnud nõukogude punase lipu ja riputanud selle oma maja katusele. Nad olid kirjavahetuses Nõukogude Liidu saadikuga või vähemalt saatsid kirju, ei ole ühtegi vastust näinud. Aga saatsid kirju Nõukogude Liidu saadikule Tokios, tõenäoliselt sooviga saada mingisuguseid dokumente, kuna Eesti oli vahepeal okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, siis võibolla lootsid nad et saavad Nõukogude Liidu kaudu mingid legaliseeritud dokumendid ja rännata siis edasi Tiibetisse. Samas on nt nende paberite hulgas hiina ametniku paberileht „to the ship captain to whom it may concern”, milles öeldakse, et kui kaks baltlasest munka Tõnisson ja Lustig tahavad saada misiganes laeva peale, mis läheb Taimaalt Hiina suunas, siis kaptenil ei ole mittemingisugust luba neid mehi laeva peale võtta ja Hiina poole kaasa võtta. Nii et kuidas nad ka proovisid, ja mis vahenditega, ise nad kirjutasid palju artikleid Bangkok Postis, mis hakkas ilmuma ‛46. aastal Bangkokis ja selle ajakirja asutaja ameerika luureohvitser MacDonald on oma hiljem ilmunud raamatus ka Tõnissoni ja Lustigit põgusalt kirjeldanud. Nad kirjutasid selles ajalehes mitmeid artikleid ja nende tegevus oli Tai võimudele nii palju pinnuks silmas, et nad arreteeriti 4. septembil 1949 ja järgmisel päeval viidi siis Lampangi ja järgmisel ööl lükati siis Tachileki juurest teisele poole piiri, kus Birma piirivalvurid nad üles korjasid. Nii et saadeti Taist välja Birmasse ja Birma oli just siis iseseisvaks saanud ‛48 aasta jaanuaris ja Birma oli kuigipalju neile juba ka tuttav, sest et Ashin Ananda oli Bangkokis õpetanud Birma saadikule prantsuse keelt. Ta oli üldse keelte peale väga andekas, ta oskas, tema päevik on kirjutatud 4-5 keeles ja 4-5 keelt valdas ta mälestuste põhjal üsna vabalt. Ja Birmas jõudis nad siis lõpuks mõningate rännakute järel Ranguuni ja Shwedagoni, suurde Shwedagoni templisse, mis ei ole ka mõtet siinolijaile kirjeldada ja neil lubati Birmasse elama jääda.

Nüüd tulen ma korraks oma reisi juurde veel enne kui aeg lootusetult lõpeb. Nimelt meie jõudsime oma reisiseltskonnaga Birmasse 2005. aasta aprillis ja Karin ja too birmalasest fotograaf Law Eh Soe, kellest ma teile rääkisin, olid teinud ära suure eeltöö ja viisid meid siis kohe kokku U Aung Khin-iga, Lustigi jüngriga.U Aung Khin sai Lustigi õpilaseks siis, kui Vahindra oli juba surnud. Me intervjueerisime, käisime temaga mitme päeva vältel mööda linna ringi ja tegime mitmeid tunde intervjuusid, kus ta siis rääkis hästi põhjalikult Lustigi elust Schwedagonis, nende ühistest rännakutest Birmas, sellest et Lustig oli Birmas väga lugupeetud inimene, keda kutsuti pidevalt diplomaatilistele vastuvõttudele ja muudele tähtsatele üritustele. Jünger rääkis oma õpetajast kui luuletajast, ta on avaldanud mitu inglise keelset luulekogu, rääkis tema arvukatest artiklitest, nii birma, tai kui india ajakirjanduses, ja rääkis muidugi ka nendest kümnetest ja sadadest kodututest koertest ja kassidest, keda Tõnisson ja Lustig enda korterisse elama võtsid. Väga olulise intervjuu tegime Birmas veel ja see on siis Ranguunis U Ye Htoon`iga, tema on siis peale ‛62 aastat, kui sõjaväelased võimu võtsid, poliitilistel põhjustel kolmel korral vangis istunud, elab vaheldumisi Ameerikas ja Birmas, aga tema isa on võibolla isegi tähtsam tegelane praegu, oli ‛49 aastal birma peaprokurör U Chan Htoon ja tema võttis siis isiklikult riiki saabunud Vahindra ja Lustigi oma patronaaži alla, pani nad elama, tema perekonnal oli väike maja Shwedagoni kloostri territooriumil, pani nad elama selle maja keldrikorrusele, andis neile siis süüa ja elatisraha. Prokuröri poeg meenutab seda, et algul ei võetud Tõnissoni ja Lustigi Birmas sugugi hästi vastu, nad erinesid teistest munkadest märgatavalt oma pikkade habemete ja käitumise poolest. Ja Lustig õpetas siis muuhulgas ka noorele advokaadipojale klaverimängu – Lustig ise mängis Mozardit, Schubertit, Tšaikovskit, on U Ye Htoonile meelde jäänud, aga ühe loo rääkis ta nõnda.

„I remember a day Lustig brought a man with a huge trum, Lustig himself played Tsaikovskis 1812 and that his signal man beat the trum with all his force to meaning the sounds ... it was a great performance which i will not forget for the rest of my life. It was a strange sceene to see a buddhist munk playing a piano with such a great passion.” Ja tema käest lindistasime veel palju olulist ajaloolist taustmaterjali ‛50ndate ja ‛60ndate Birma poliitilisest olukorrast, mis siis lubas üldse Tõnissonil ja Lustigil sinna elama jääda. Sama rääkis see ameerika ajakirjanik Peter Jens, et Lustig oli talle rääkinud, kui nad kohtusid ‛87 aastal Rambuunis, et tal lubati Birmas olla ainult seetõttu, et nii teda kui Tõnissoni kasutati kui näidiseid kommunismi eest põgenenud budismi munkadest, kes kirjutasid kohalikes ajalehtedes palju vastavateemalisi artikleid ja kuna tol ajal Birma põrandaaluna kommunistlik partei püüdis riigis võimu võtta. Aga meie Birma ekspeditsiooni kõige olulisem saavutus oli vahest see, et pärast vestlusi Shwedagoni kloostri ülemmungaga, viis ta meid kloostri lääne värava juures asuva maja keldrisse, kus siis oli kaks kapitäit materjale – Lustigi raamatud, päevikud sellesama Lustigi kirjutatud Tõnissoni elulooga, fotosid, noote, postkaarte, kirjavahetusi ja kõike kõike muud, millest suure osa õnnestust meil siis Eestisse ära tuua. See materjal vajab kindlasti suures osas läbi töötamist.

Mitmeid teemajuppe on siin, mida võiks siin hästi põgusalt mainida, seda nt et nad ei olnud Birmas sugugi rahul oma eluga siiski, nad tahtsid välja rännata näiteks Nepaali, pärast seda kui olid ‛56 aastal käinud Nepaalis budistlikul konverentsil, ja siis nad saadavad Nepaali kuningale mitmeid kirju, paludes et neid lubataks Nepaali elama asuda, aga kahjuks selle palvele positiivselt ei reageeritud. Nõnda palju praegu Birmast. Ma sõitsin Burjaatiasse ootusega õppida tundma Doržijevit ja leidsin eest väikesest Atsagatski asulast, Doržijevi majamuuseumist uhkete laamade vahakujude kõrvalt ka ühe fotoalbumi, mis räägib Doržijevi eluloost, ja kohe esimestel lehekülgedel leiate Vend-Vahindra portree, tema kirja, teda koos teiste laamadega istumas koos templi trepil, nii et sellise väikese Tõnissoni leiu õnnestus teha Burjaatias. Päris viimane reis, kust ma tulin paar nädalat tagasi, oli siis Austraalia Hugo Salasoo arhiivi, kuhu Lustig saatis suure osa oma materjale enne surma Ranguunist ja ka siin on palju kirjavahetusi, nt väliseestlasest taarausulase proua Anita Pankiga, kus Lustig siis seletab budausu ja taarausu vahekordi, noh näiteks nõnda

„Taara usk on õige usk, ta on üks haru budismist, meie kohus on lunastada eesti rahvas juudi jumala orjusest ja juudi mütoloogiast, mis on madal ja naeruväärne. Õnn, ilu, jõud, puhtus, tarkus, tervis, õigus ja kord – see on taarausk. Lollus ja pimedus – see on ristiusk, mis mõõgatera ja tulega on levitatud baltimere rannale. Vahe on kohutav, nagu päev ja öö,” kirjutab Lustig 1963. Sealsamas Austraalias leidus ka Lutsigi jüngri U Aung Khini kiri Rootsi kuningale (kirja mustand), kus ta siis palub Rootsi kuningal mõjutada Rootsi Akadeemiat, et Lustigile määratakse Nobeli kirjanduspreemia tema luuletuste eest – ilusad luuletused loomulikult. Kuigi vend Vahindra lubas elada kahesaja aastaseks, olid nii tema kui ta jünger Lustig surelikud ja 1962 aasta kevadel halvenes Tõnissoni tervis ja Lustigi päevaraamatusse tuleb lisaks igapäevasele muredele, mida on põhiliselt kaks – kuidas on nende kasside ja koerte tervis, ja kuidas on läinud hommikune almuse ring – tuleb ka mure oma õpetaja tervise pärast, nt

4. mail 1962: „Õpetaja ütles – ma kaon. Doctor ... excamines him again and said his suffering of cardiatic astma”,

9. mai 1962: „Mu kallis õpetaja jättis mind leinama siia samsarasse kell 7 ja 45 minutit õhtul – Burma raadio announcies the sad news at the english program at 9pm.”

19. mai 1962: „I receaved a message from his orilist that ... dalai laama.”

16. mai 1962: „Täna müürisime kinni minu armasa õpetaja pühad kondid pagoodasse.” Rännakud Tõnissoni ja Lustigiga ei ole kindlasti lõppenud – siin põnevat uurimist palju, siin on põneva kaasareisimist palju. Ja kas või mõni näide sellest, kuidas mõni rännak võiks jälle alata, nt kui me olime siis Lustigi jüngri U Aung Khini juures Ranguunis kodus, siis selle loengu lõpuks, mida te siin pildil näete, tõi ta voodi alt välja kilekoti ja palus meil see kott Eestisse kaasa võtta, kallas siis koti sisu pisikese laua peale, ja seal kotis oli siis osa tema armsa õpetaja maistest jäänustest – natuke tuhka ja mõned kondid, mis ei olnud siis paigutatud sellesse hiina templisse, ja U Aung Khini soov on, et osa tuhast jõuaks ka Eestimaale. Tol korral me seda lihtsalt tolli ja veterinaaria eeskirju peljates kaasa võtta kilekotis ei saanud, aga jah, Lustigi jüngrite soov on, et see tuhk kunagi Eestisse jõuaks ja et tema õpetaja auks siin ka üks stuupa ehitataks – nii et see võiks olla järgmine rännak. Aitähh teile.