Tšuudid, Himaalaja Vennaskond ja Põhja Šambhala by Aado Lintrop

From Buddhism and Nordland
Jump to: navigation, search
Aado-Lintrop.jpg
Buddha-brown-logo.jpg
Kalachakra burhaan.jpg
Tiibet-kummardus.jpg
Munk-pray 06.jpg
Vikings.jpg
AncientIranianWomenWarriors.jpg
Barbarians 008.jpg
Helena Roerich.jpg
Nicholas Roerich with Guga Chohan.jpg
Piiteri-datsan-a.jpg

Minu Roerichi huvi sai alguse sellest, kui otsustasin pärast Ladakhis käimist ja enne teistkordset Nepaali reisi lugeda võimalikult palju kirjandust selle piirkonna kohta. Kodus aga polnud peale Nikolai Roerichi „Altai- Himaalaja“ parajasti midagi. Hakkasin seda lugema, ent üsna varsti imestasin, miks ma millestki aru ei saa, miks tundub see raamat kodeeritud tekstina, mille võtit ma ei tea. Šifri otsimine viis mind kõigepealt mitmesuguste Roerichite ekspeditsiooniga seotud töödeni, seejärel aga trükis avaldamata materjalideni. Ent alles siis, kui olin põgusalt lugenud Jelena Roerichi päevikuid, hakkasin vähehaaval mõistma, mida tähendasid mitmed salapärased lõigud raamatus. Või kas hakkasingi mõistma? Pigem jõudis minuni arusaamine, et paljud Nikolai Roerichi iidsete ettekuulutustena esitatud read korduvad sõnasõnalt Jelena Roerichi päevikutes. Tegelikult on lugu muidugi vastupidi. Nikolai Roerich kordas oma töödes (NB! ka maalides) abikaasa ilmutusi. Kokkuvõtteks neile, kes võib-olla eriti hästi ei tunne Roerichite elu ja tegevust siinkohal vaid niipalju, et kogu oma tegevuses juhendusid nad alates 1920. aastast müütilise Valge Vennaskonna (ka Tiibeti Vennaskonna) liikmete (õpetajad, meistrid, mahatmate) juhtnööridest. Vennaskonna idee pärineb teosoofia rajajalt Jelena Blavatskylt (temal Suur Valge Vennaskond). Meediumiks oli Jelena Roerich, kuigi ka Nikolai tegi selles vallas katsetusi 1920-te aastate algul (on säilinud tema nn automaatse kirja katkendeid ja automaatseid joonistusi). Mahatmad dikteerisid Jelena Roerichile enamuse neist tekstidest, muis avaldati hiljem „Agni Yoga“ seeria väljaannetes. Abikaasalt pärinevaid tsitaate kasutas ka Nikolai Roerich. Samuti juhendasid meistrid mõnikord Jelena kaudu Nikolai maalikunsti alaseid ettevõtmisi. Väljaannete autorite osas valitseb väike segadus. Osa esmatrükke avaldas Jelena Roerich varjunimede all, uustrükid aga on ilmunud autori nimeta. Kaks köidet ilmutuslikke „Moria aia lehti“ aga on ilmunud eri aegadel nii Nikolai kui Jelena Roerichi nime all. Tegelikult pärinevad neis avaldatud tekstid Jelena päevikutest. Asjakohased on Ljudmilla Šapošnikova poolt tsiteeritud Nikolai Roerichi sõnad: „Nii Piiteris kui ka Skandinaavias, Inglismaal, Ameerikas ja kõikjal Aasias me töötasime, õppisime, avardasime teadvust. Lõime koos ja pole asjata öeldud, et teosed peavad kandma kahte nime – naise ja mehe nime.“ (Šapošnikova 2008: 60.)

Pikemalt süvenemata aruteludesse Roerichite tegevuse ja loomingu tähenduse ja tähtsuse üle, asun nüüd oma ettekande teema juurde. Nikolai Roerichi reisipäevikus esineb mitmeid rahvaluulest pärinevaid motiive. Samuti leiame neid tema maalidelt. Tõenäoliselt tundis ta juba noore mehena sedalaadi pärimuse vastu huvi, oma reisidel aga kogus teatud laadi rahvaluulet üsna sihipäraselt. Jelena Roerichi kohta me sama väita ei saa, suurel Altai-Himaalaja reisil oli ta pigem meedium-juht, kelle ülesandeks oli vastu võtta ja edastada Vennaskonna juhtnööre. Päevikus leiduvad märkmed tervisliku seisundi kohta ja korraldused hoiduda päikesevalgusest viitavad pigem teatud eraldatusele kui aktiivsele suhtlemisele kohaliku elanikkonnaga. Julgen oletada, et suurem osa Jelena Ivanovna tekstides leiduvaid folkloorseid elemente on ammendatud kirjandusest.

Vaatlen järgnevalt olulisemaid (ja sagedamini esinevaid) rahvaluulega seotud motiive Roerichite töödes. Nende keskmes on püha maa (Šambhala, Belovodje) ning imepärane kivi (maailma aare, norbu rinpotše, tšintamani, lapis exilis), kusjuures esimese kohta leiame rohkesti ainest just Nikolai Roerichi kirjutistest, teise kohta aga peamiselt Jelena Roerichi päevikutest.

1. Šambhala, Põhja Šambhala, Belovodje.

Kogu oma pika Aasia ekspeditsiooni vältel on Nikolai Roerich talletanud Šambala kohta räägitavaid jutte. Kalatšakra õpetusega tihedalt seostuva tarkade ja õiglaste maa kõrvale tuuakse vene Belovodje, tõeliste õigete usklike ja tarkadega asustatud valgete vete maa, pelgupaik Antikristuse väärõpetuse eest, mida nähakse Šambhala pärimuse rahvusliku variandina. Šambhala ise on Roerichite jaoks ühtaegu nii vaimset sfääri märkiv, kui ka teatud maise piirkonnaga seostuv mõiste. Näiteks palub teadmiste otsija dialoogivormis kirjutatud „Hiilgavas Šambhalas“ laamat: „...ära räägi mulle ainult taevasest Šambhalast, vaid ka maisest Šambhalast, sest sina tead samuti nagu minagi, et maine Šambhala on seotud taevase Šambhalaga. Ja selles ahelas ühinevad mõlemad ilmad.“ (Шамбала сияющая.)

Sellel piirkonnal tundub olevat kaks keset, mille ümber koondatakse kõik pärimusteated ja ilmutused – nendeks on Beluhha mägi Altais ja Kantšendžanga (Kanchenjunga, Kanchanjangha) Himaalajas. Nikolai Roerich kirjutab reisipäevikus:

„Üheksateistkümnendal augustil vaatasime Beluhhat. Oli nii puhas ja helisev olla. Päris Zvenigorod. Aga Beluhha taga paistab südamele armas Kunluni ahelik ja selle taga „Jumaliku valitsejanna mägi“, ja „Viis lume varakambrit“ ning „Valgete lumede valitseja“ ise, ja kõik, mis on kirjutatud ja mida pole kirjutatud, kõik öeldu ja ütlematu.“ (Roerich 1990: 213.)

Zvenigorod on Roerichite utoopia, linn, mis pidi rajatama Beluhha mäe jalamile Ülem-Uimoni orgu, tõenäoliselt kavandatud saama ka Uue Maa (või Aasia Riikide või Ida Püha Liidu) keskuseks, Jelena Roerichi päevikutes kajastub see sageli Teadmiste Linnana. Beluhha mäe kohta toob Nikolai Roerich järgmise pärimuse: „Orioni nime seostatakse sageli pajatustega Gesar-khaanist. Altais nimetatakse Beluhha mäge Utš-Süreks. Utš-Orioniks. Süre on jumalate elupaik, mongoli Sumer vastab ka India Sumerule. Utš-Süre mäele minnakse valget hatakki mööda.“ (Roerich 1990: 66.) Orioni tähtkuju on Roerichite jaoks oluline kui müütilise imekivi kodu. Aga sellest edaspidi. Altai on otsekui Šambhala eestuba või värav, sest vene pärimus Belovodjest osutab Roerichi arvates Himaalaja suunas.

Altais Uimonskaja vanausuliste juures peatudes kirjutab Nikolai Roerich üles nende pärimust Belovodje kohta. Rännakut sinna kirjeldatakse nõnda: „Siit lähed Irtõši ja Arguni vahelt. Tee on raske, aga kui sa ära ei eksi, jõuad soolaste järvede juurde. See koht on kõige ohtlikum. Nendes on juba palju inimesi otsa saanud. Aga kui õige aja valid, pääsed nendest soodest läbi. Lähed Bogogorše mägedeni, aga nende juurest läheb veel raskem tee. Kui sellest jagu saad, jõuad Kokušisse. Aga siis mine otse Jergorist läbi, päris lumemaani ja kõige kõrgemate mägede taga on püha org. Seal ta ongi, see Belovodje ise. Kui sinu hing on valmis läbi kõigi hukatuslike ohtude sellesse kohta jõudma, siis Belovodje elanikud võtavad su vastu. Aga kui leiavad, et kõlbad, võib-olla isegi lubavad endi juurde jääda. Aga seda juhtub harva.“ (Roerich 1990: 312-313.) Venekeelne originaal reedab, et tekst on tõepoolest rahva suust kirja pandud.

Vanausulised räägivad Roerichitele ka konkreetsetest inimestest, kes Belovodjet otsimas käinud. „Šambhalas“ tuuakse näide, et alles kuue aasta eest (so aastal 1920) läks terve rühm vanausulisi püha maad otsima. „Aga kui me 1926. aastal Altaist läbi läksime, tõi keegi oiroot kirja ühelt naiselt, kes selle rühmaga oli kaasa läinud. Naine teatab sugulastele, et nad ei ole püha paigani veel jõudnud, kuid on ikka veel täis lootust sinna jõuda. Ta ei saanud teatada, kus praegu elab, kuid ütleb, et on eluga rahul. Niisiis, jälle on legend ja muinaslugu eluga läbi põimunud. Ja need inimesed teavad kindlalt Belovodjest – Šambhalast. Ja nad juhatavad sosinal teed Himaalaja poole.“ (Roerich 1990: 313.)

Küsimusele, mis ajast pärinevad teated Belovodje kohta, järgnes vastus: „Sõnum tuli kalmõkkide ja mongolite käest. Alguses andsid nad teada meie vaarisadele, kes elasid vana usu järgi, jumalakartlikult.“ Nikolai Roerich lisab: „Tähendab teadete aluseks Belovodje kohta on budistlikust maailmast tulnud sõnum. Sellesama eluõpetuse keskuse on vanausulised omamoodi ümber tõlgendanud. Tee Arguni ja Irtõši vahelt viib samasse Tiibetisse.“ (Roerich 1990: 207.) Selle teate äratoomine ning vaikimine muudest võimalikest muistendi tekkepaikadest tunnistab, et Roerich tahtiski näidata Belovodje ja Šambhala pärimuse ühtekuuluvust. Raamatus esitabki ta paralleelselt venelaste ja ida rahvaste tekste. Näide viimaste seast: „Sikkimi harjadel Himaalaja mägedes, keset balü lõhna ja rododendronite õisi osutas keskaegse kuju sarnane laama jälle Kantšendžanga viiele tipule ja ütles: „Seal on sissepääs pühale Šambhala maale. Mööda maa-aluseid käike, läbi imeliste jääkoobaste on äravalitud jõudnud pühasse paika isegi selles elus. Kogu tarkus, au ja hiilgus on kogutud sinna.“ (Roerich 1990: 299.)

Maa-alused käigud või koopad seostavad Nikolai Roerichil Šambhala ja Belovodjega pärimuse maa alla läinud rahvast tšuudidest, samas kontekstis mainitakse ka maa alla või vette vajunud linnu või kloostreid: „Meenutame vene pärimust saladuslikust tšuudist, kes kurjade jõudude tagaajamise eest maa alla läks. Püha legend maa-alusest Kiteži linnast viib samasse salapaika. Kogu maailm räägib maa-alustest linnadest, templitest, mis vee alla on vajunud. Nii vene kui normandia talupoeg teab seda ühtmoodi kindlalt. Samuti, nagu kõrbe elanik teab aaretest, mis mõnikord särahtavad kõrbeliiva lainete vahel ja õige aja kättejõudmiseni jälle maa alla kaovad. Ühe lõkke juurde tulevad kokku määratud tähtaegade mäletajad. Mitte ebausust ei räägi me, vaid teadmisest.“ (Roerich 1990: 28.)

Mis ühendab muistendeid Svetlojari põhja vajunud Kiteži linnast maa alla peitunud tšuudide ning Belovodjesse läinud õigeusklikega? Kiteži linn vastandub muistendis Batu-khaani paganliku sõjaväega, muutudes ülekohtuse kallaletungi foonil õigluse ja usu kantsiks, mis pääseb vaenlase käest maa alla või vette vajumise teel. Vanausulised päästavad ennast Antikristuse (uue usu) ilmudes põgenemisega mägede taha müütilisele õigluse maale. Samas teame ka lugusid tervete külade enesepõletamisest või elusalt matmisest, mis arvatavasti seostabki selle juba vanausuliste endi traditsiooni raames muistenditega tšuudidest. Pange tähele – Roerich väidab, et tšuud läks maa alla kurjade jõudude tagakiusamise eest. Vaevalt arvas ta, et nendeks kurjadeks jõududeks olid kristlastest vene asukad. Kuid tšuudi-lood kujunesid just pigem soomeugri paganliku ja slaavi kristliku maailma kokkupuutealal. Igatahes on need laialt levinud Põhja-Euroopas. Näiteks komi folklooris võib ettekujutused tšuudidest jagada kolme rühma: 1) tšuudid olid enne komisid Kaama ülemjooksul ja Võtšegda ääres elanud rahvas; 2) tšuudid olid komid ise enne ristiusku pöördumist; 3) tšuudid olid komi vägilased (Gribova 1975: 93). Suurekasvulise rahva tulek ei meeldinud tšuudidele. Nad peitsid ennast saunades ja aukudes, loopisid tulnukaid kivide ja sütega. Praeguseni on alles tšuudide augud, ilmselt vajusid nad nendest maa alla (samas: 95). Nad olid komid, ainult ristimata, nagu tšuudid. Kui neid ristima hakati, arvasid nad, et see on midagi paha ja panid ise endile käe külge: kaevasid muldonnid, laskusid neisse ja raiusid läbi lage toetavad talad... (samas: 96). Tšuudideks nimetasid komid ka üleloomulikke olendeid: "Permikomide uskumuste järgi on tšuudid... väikesed inimesetaolised mustad olendid, kes elavad kõigis pimedais paigus - mahajäetud majades, saunades, rehtedes, keldrites, toas ahju taga ja põranda all, metsas ja vees. Tegelikult nimetataksegi neid sauna-tšuud, rehe-tšuud jne. (Gribova 1975: 107). Seega seostub tšuud komidel kas paganlike esivanemate või kuradisarnaste olenditega, kes võisid olla samad paganlikud esivanemad demoniseerunud kujul. Mitmetes piirkondades seostatakse tšuude rahvaga, kes elas antud piirkonnas enne põldu hariva uue kultuuri tulekut, kusjuures selle sissetungijate ettekuulutajateks olid just valgetüvelised kased. Just sedalaadi pärimust esitab ka Nikolai Roerich: „Vanamees viib meid kivisele künkale ja ütleb muistsete matmispaikade kivist ringidele osutades pühalikult: „Näe siit läkski Tšud maa alla. Siis, kui Valge tsaar tuli Altaid vallutama ja kui meie kandis hakkas õitsema valge kask, siis ei tahtnud Tšud Valge tsaari valitsuse alla jääda. Tšud läks maa alla ja ajas käigu kive täis. Võite ise näha nende endisi sissekäike. Ainult ega Tšud igaveseks läinud. Kui õnneaeg tagasi tuleb ja inimesed tulevad Belovodjest ja kogu rahvale suure teaduse toovad, siis tuleb Tšudki jälle kõigi saadud aaretega.““ (Roerich 1990: 314.) Ilmselt viisid paljudest Venemaa piirkondadest Altaisse rännanud vanausulised kaasa ka vana kodukoha lood tšuudidest, mis uuel kodumaal seostati kohalike ja ilmselt palju suurejoonelisemate muististega. Nikolai Roerich viitab sellele, et kivist laotud tšuudi matusepaiku näidati neile Uimonis (Roerich 1990: 207). Vanausuliste küla Uimonskaja Altais on käsikirjalises Belovodje „reisijuhis“ mainitud kui Uimon, Umaiska, Ummoiska, Umonka, Umomenska jne. Oluline etapp teel tõotatud maale, kus pärimuse järgi elas munk Jossif või Johannes, kes olevat Belovodjes käinud (Krinitšnaja 2004: 843-844.)

Nüüd jõuamegi olulise seigani, milleks on 19. sajandil vene vanausuliste (eriti nn „jooksikute“ sekti) seas laialt levinud käsikirjalised Belovodje „reisijuhid“. Neonila Krinitšnaja on nende kujunemises näinud nii imemuinasjuttude kui vanavene kirjasõna hulka kuuluvad reisikirjad, nagu 12. sajandist pärinev „Хождение“ Игумена Даниила ning apokrüüfid (samuti 12. sajandisse dateeritav Хождение Агапия в рай – Krinitšnaja 2004: 830-831). „Reisijuhtide“ reaalsus kohanimede osas lõppeb Altais, edasi järgneb 40 + 4 päeva kestev rännak läbi Hiina ja Kukania või Titania ning variantides ka 12 päeva kestev laevasõit üle mere. Igal juhul asub Belovodje teisel pool vett, olgu selleks siis jõgi, meri või ookean. Selliste „reisijuhtide“ järgi võtsid paljud vanausulised ette rännaku Altaisse, mõnel juhul aga kaugemalegi. Näiteks sooritasid uurali kasakad veel 1898. aasta 22. maist 24. septembrini Belovodje leidmise nimel reisi marsruudil Odessa, Konstantinoopol, Küpros, Beirut, Jeruusalemm, Port-Said, Suessi kanal, Tseilon, Sumatra, Singapur, Saigon, Honkong, Šanghai, Nagasaki, Vladivostok, Tšitaa, Irkutsk, Krasnojarsk (Krinitšnaja 2004: 849).

Eelöeldu kokkuvõttena võib nentida, et Nikolai Roerich esitas mitmetes oma töödes reiside ajal kogutud ehedat pärimust veidi töödeldud kujul ja enda ideede jaoks sobivas kontekstis. Hoopis teine pilt aga avaneb, kui vaatame lähemalt imepärase kiviga seostuvaid tekstilõike.

2. Imepärane kivi (maailma aare, norbu rinpotše, tšintamani, lapis exilis).

Tšintamanit kujutab Nikolai Roerich oma maalidel. Mõnel juhul on seda kujutatud traditsioonilises ida stiilis kolme leegina valge hobuse seljas, mõnel juhul aga aaret varjava laekana. Poeg Svjatoslav on laama rõivais Nikolai Roerichit maalinud aukartlikult vaatamas samasugust laegast, mida kunstnik käes hoiab. Kirjutatud konteksti põhjal võin väita, et laekas peitub seesama imepärane kivi, millest kohta „Altai-Himaalajas“ on öeldud: „Elab pärimus mustast kivist, mis ilmub suurte sündmuste ajaks. Kui võrdlete kõiki suusõnalisi tähtaegu Indiast, Tiibetist, Egiptusest ja Mongooliast, meenutavad nende kokkulangemised, kuidas ajaloolaste kõrval teist maailmaajalugu kirja pannakse. Eriti oluline on võrrelda täiesti erinevate rahvaste tunnistusi.“ (Roerich 1990: 210.)

Pikemalt võib sama kivi kohta lugeda „Šambhalast“, kus haritud burjaate ja mongoleid silmas pidades on öeldud: „Palju tähelepanu pöörati kaugelt tähelt langenud imekivile, mis ilmub mitmetel maadel enne suuri sündmusi. Räägitakse, et suur Timurgi olnud sellise kivi omanik. Kivi toovad tavaliselt täiesti tundmatud ja ootamatud inimesed. Niisama ootamatul kombel kivi kaob määratud ajal... Peamine osa sellest kivist asub Šambhalas. Üksnes pisike tükk temast on välja antud ja eksleb mööda kogu maailma, peakiviga magnetilist sidet säilitades. Lõpmatuid lugusid on selle kivi kohta rohkesti laiali puistatud... Need pärimused tuletasid tahtmatult meelde Lapis Exilis’t, rändavat kivi, mida ülistas kuulus meistersinger Wolfram von Eschenbach, lõpetades oma laulu sõnadega: „Ja selle kivi nimi on Graal.““ (Roerich 1990: 316.) Kõik selles lõigus Nikolai Roerichi poolt nimetatud kivi vallanud suurmehed (Timur, Saalomon ja Akbar) esinevad samas kontekstis Jelena Roerichi päevikutes, kuhu on kirja pandud Mahatma Moria poolt dikteeritud legend kivist. Ja kuigi Nikolai Roerich rõhutab, et tähtis on võrrelda erinevate rahvaste kivi kohta käivat pärimust, esitab ta Šambhala ja Belovodje kohta käivate lugudega kõrvutades imekivi pärimust väga üldsõnaliselt ja umbmääraselt. Kusagil ei jõua ta sellise konkreetsuseni, nagu Uimonskaja vanausuliste Belovodje ja tšuudi tekste kirja pannes. Arvan, et kogu imekivi legend pärinebki sellisel kujul Jelena Roerichilt, kelle päeviku esimesse vihikusse ilmub kivi motiiv 8. mail 1921. aastal, kui Allal-Ming ütleb: “Kui sa palud, kas Ma (siis) tõesti annan kivi.” Legendi järjekindel „sisestamine“ algab 24. augustil 1923. aastal Prantsusmaal: „Lähen kõrbet pidi, kannan karikat, kilbiga kaetut, aare on selles –Orioni and.“ Nii kõlavad selle „pärimuse“ algusread. Kilbi all karikas on Orionilt tulnud taevakivi, mis alustas maist teed Lop Nuri järvede äärest Hiina Uiguurias, oli Juudamaa templis, müstilise Passedvani valduses, India valitseja käes, viidi Sri Lankale ja sealt Timuri kätte. Edasi tuli kivi läände, lebas Ararati mäel ja anti millalgi kuningas Saalomonile. Pärast oli kivi Tamerlani ja Hiina keisri oma, ent tuli taas läände - Langobardidele. Ja viimaks viib Roerichite saatkond selle itta tagasi. Hiljem lisavad päevikud „kivikandja“ ritta veel teisigi kuulsusi, kes aga ei leia kajastamist pealkirja all „Legend kivist“ ilmunud tekstis. 28. augustil teatab Mahatma Moria: „Kogume legendi osad kokku, pärast annan märgi (selle) avaldamiseks Ameerikas.“ 31. augustist alates edastatakse järjekordne lõik kivi kohta pärast märkust „Nüüd legend“. 15. septembril tuleb korraldus Ojanale (Ester Lichtmanile): „Vii kivi legend kaasa. Ära võib trükkida 1925. aasta märtsis.“ Ent juba 24. septembril leiab ta (M.M.), et 1925. aasta on liiga kauge tähtaeg. Samas jätkub legendi edastamine. 8. oktoobril küsib Jelena Roerich, kas legendi sissejuhatus on hästi kirjutatud ja saab vastuseks „Jah.“ 20. oktoobril, vahetult enne ärasõitu Indiasse, edastatakse viimane pikem lõik legendist: „Palju saadikuid idast viib kivi Tiibetisse. Nad viivad (seda) mööda kõrbet ja koos sellega uut väge. Ja (kivi) viimane lend läände valgustas lääne rahvaste ühendamise ebaõnnestumise enneolematut riiki. Iga Ida kiire peal juba otsitakse kivi. Aeg jõuab, tähtajad täituvad. Kirja on pandud määratud aeg, mil kivi vabatahtlikult läänest tuleb. Õpi ootama ja kivi teed mõistma. Õpetame mõistma neid, kes määratud kivi kandma, kes lähevad koju. Laev ootab!“ Siin vihjatakse sellele, et kivi oli vahepeal ka Napoleoni käes. 10. veebruaril 1924 tuleb juba Darjeelingust Dalai Potangist korraldus: „Kirjutage Ameerikasse, võib legendi ära trükkida.“ Samas lisatakse legendi viimased, tulevikku suunatud read: „T(iibet) ja Uus riik lähevad seitsmele tähele vastu maailmale kivi saatnud kolme tähe märgi all. Aare on valmis ja vaenlane ei võta (ei võida) kullaga kaetud kilpi. Oodake kivi! – Trükkida huvitava ennustusena ajakirjades viies keeles – inglise, vene, juudi, itaalia ja tšehhoslovakkia (sic!). Ärge kaotage aega.“ Legend kivist on ilmunud varjunime J. Saint Hilaire (Сент-Илер, Ж.) all Pariisis avaldatud teoses „Ida krüptogrammid“ (Криптограммы Востока). Viimase lõigu selgituseks tuleb lisada, et Roerichite endi loodud ja levitatud mütoloogias oli Nikolai viienda (nn suure) dalai-laama inkarnatsioon, kes pidi viima Tiibetisse Buddha õpetuse läänes uuenenud valguse (mida kivi sümboliseeris). Mahatma Moria kuulutab Jelena Roerichi päevikus 19. detsembril 1922: „Saatkond koosneb venelastest, tiibetlastest, türklastest, hindudest, pärslastest, hiinlastest. Saadiku paremal põsel on Suure Vankri tähtkuju. – Kui saatkond ilmutab Minu tahte, laskub Minu käsi väljavalitute laubale. --- On aeg asuda oma teed selgeks tegema. On aeg selleks, et muinasjutt muutuks tõeks.“ Jutt käib Suurt Vankrit meenutavast sünnimärgist Nikolai Roerichi põsel.

Kuidas suhtuda sedalaadi „pärimusse“, mis lähtus väidetavalt otse Valgelt vennaskonnalt? Toon mõningaid võimalikke paralleele, mis võib-olla aitavad meil fenomeni paremini mõista. On teada, et hakassi eepiliste lugude hai lauljad (haidžid) uskusid, et said oma ande spetsiaalsetelt vaimudelt hai eezi. Laulu esitamist kirjeldasid nad nii: „Sulgen silmad, näen tegevusi enda ees lahti rullumas ning kirjeldan siis neid.” (Deusen 2004: 78). Tiibetis on aga viit liiki Gesari lauljaid, kellest mitmeid iseloomustavad šamaanidele sarnased atribuudid - peakate, kostüüm, pronkspeegel. Esimene tüüp ongi seestumuslikud laulikud, kes väidavad, et on õppinud oma laulud üleloomulikelt olenditelt ning et neid abistab laulmise ajal nendesse sisenev vaim (Chao Gajin’i ettekanne ISFNR-i kongressil Ateenas 2009). Mille poolest erines neist Jelena Roerich, kelle kirjutised on Valge Vennaskonna mahatmate poolt dikteeritud? Kõige üldisem vastus oleks, et neid eristab traditsioon. Nii hakassi kui tiibeti laulikute esitus, olgugi väidetavalt üleloomuliku abiga sündinud), on traditsiooniline, olles võrreldav teiste omasuguste tegelaste loominguga. Vähe sellest, sageli on esituse tulemusena sündinud tekstid nii sarnased, et varasemate aegade folkloristid on neist rääkinud kui ühe ja sama ideaalse laulutüübi variantidest. Samamoodi kui meie oma regilaulude puhul, hakkab ka sealsetes tekstides sarnasus silma isegi võhikule. Laulikud kasutavad traditsioonilisi süžeesid, mis on valatud traditsioonilisse vormi traditsiooniliste väljendusvahendite abil. Kogu see pärimus on edasi antud suuliselt ning pikki tekste on aidanud mälust esile tuua esitamisega kaasnev teadvuse eriline seisund (sellest viitamine vaimude abile). Jelena Roerich aga oli hoopis teistlaadi kultuuri esindaja. On kirjutatud, et juba lapsepõlves oskas ta mitut keelt ja luges suure huviga väga erinevat kirjandust. Tema taust on kirjakultuur, mille interpreteerimise tulemusel sünnib väga omapärane ainukordne looming. Jelena Roerichi tekstide puhul ei saa me isegi kõige suurema üldistuse juures rääkida mingi ideaaltüübi variantidest. Sest nii, nagu on ainukordne Juhan Liivi, Jaan Kaplinski või Dylan Thomase luule, nii on ainukordne ka Jelena Roerichi looming.

Viidatud kirjandus:

Elektroonilised väljaanded:

Trükitud tööd:

  • Gribova 1975 = Грибова Любовь Степановна. Пермский звериный стиль (проблемы семантики). Москва: Наука.
  • Deusen 2004 = Kira van Deusen. Singing story, healing drum. Shamans and storytellers of Turkic Siberia. McGill-Queen’s University Press. Montreal & Kingston, London, Ithaca.
  • Krinitšnaja 2004 = Криничная Неонила Артемовна. Русская мифология: Мир образов фольклора. Российская Академия наук, Карельский научный центр, Институт языка, литературы и истории. Москва: Академический Проект; Гаудеамус.
  • Roerich 1990 = Nikolai Roerich. Altai-Himaalaja. Aasia süda. Tallinn: Olion.
  • Šapošnikova 2008 = Ljudmilla Šapošnikova. Meister. Tallinn: Ilo.