Zen-budismi mõjust tänapäeva psühholoogiale by Anti Kidron

From Buddhism and Nordland
Jump to: navigation, search
Sweden Fredrika Buddhist monk.jpg
Edo-shonnin.jpg

Kõigist idamaiseist õpetustest on budismi ja eriti selle zen-koolkonna mõju 20. sajandi psühholoogiale kõige ilmsem.

Budistlik maailmapilt sobitus hästi Carl Gustav Jungi õpetusega kollektiivsest alateadvusest, arhetüüpidest jne. Ta rõhutas mandala kui psühhokosmilise mudeli universaalsust ja tõhusust psühhotehnilise vahendina. Eraldi märkimist väärib seik, et elu lõpul hakkas Jung üha suuremat huvi tundma just zeni vastu, kirjutades muuhulgas saatesõna prof D. T. Suzuki raamatule zenist.

Erich Fromm oli innukamaid zeni levitajaid läänes. Teoses "Psühhoanalüüs ja zen-budism" visandab Fromm loovat eluhoiakut manifesteeriva zen'i ja humanistliku psühhoanalüüsi sünteesi.

Neuroosist täielikult vabanenud meel on tema käsituses mitte üksnes spontaanne ja uuele kogemusele avatud vaid ka võimeline mõistma reaalsust vahetult ja otseselt selle olemuslikes joontes ehk teisisõnu märkama maailmas nõndasust (sanskr tathata) .

Avatud ja tühja (zeni mõistes) meelega inimesel puudub vajadus rakendada psühholoogilisi kaitsemehhanisme, mis reaalsust hägustavad ja psüühilisi häireid põhjustavad. Fromm toonitab zen'i ja humanistliku psühhoanalüüsi eesmärkide ja meetodite lähedust: mõlemad kasutavad radikaalseid ning paradoksaalseid tehnikaid, püüavad inimmeele vabastada pettejärelduste rägastikust ning juhtida ta suureneva teadvustamise, selguse ja siiruse suunas.

Humanistlik psühholoogiasuund (Carl Rogers, Abraham Maslow, Alan Watts jt) on just zenis leidnud tuge nn küpse isiksuse - oma võimeid aktualiseeriva inimese käsitluse väljatöötamiseks. Kui zen väidab, et meis kõigis on budaloomus, virgumisalge, siis Maslow on oma teostest väljendanud mõtet, et omaenda budaloomust järgides saavutavad inimesed mitte üksnes harmoonilise kokkukuuluvuse maailma ja teiste inimestega vaid ka edeneva eneseaktualisatsiooni.

Samal kombel nagu satori on pea kõigi jaoks vaid terendav siht, on ka täiuslik eneseaktualiseerimine midagi ideaalset, mida elus ei saavuta, ent olulisim on valida arenemisel õige sound ja seda püüdlikult järgida, mis just aitabki võita ärevust ja ebakindlust ning mis on toeks oma võimete ja võimaluste täisväärseks kasutuselevõtul eesmärgil saavutada inimeksistentsi ajalikkust õilistav eneseteostus. Rogers, Watts jt humanistid püüavad oma õpetustes mainifesteerida inimeses positiivset, olles kindlad, et enamikes meist on märkimisväärsed eneseaktualiseerimise – oma loomuse väljendamise – varud.

Fritz Perlsi rajatud geštaltteraapia peab tähtsaks toimuvast teadvel olemist ning vabanemist maailma tõelisuse mõistmist takistavatest kaitsevõtetest. Geštaldi meeletervendamise ja isiskuse arendamise meetodid on üpris sarnased mõnede zeni tehnikatega. Perls on ka ise tunnistanud zeni olulist mõju oma õpetusele.

Victor Frankli loodud logoteraapias on mitmeid ühisjooni zenile toetuva Morita-teraapiaga: nn noogeensele neuroosile omasest elu tühjuse ja mõttetuse tundest pääsemiseks aidatakse hoolealusel vabaks saada ennastimetlevast seotusest oma egoga. Eemaldumine oma ego ja hingemuredega seotud mõtetest võimaldab välja astuda oma pisiminast loodud pettekujutlustest.

Kui logoteraapias kirjeldab paradoksaalse intentsioonina sümptomit, kus inimest takistab soovutut saavutamast just oma püüdlusega seotus, soovi “tingimatus”, siis budismis käsitatakse ihade ja soovidega seotust keskse sansaarat kujundava tegurina. Samas peab logoteraapia nagu Buddha õpetuski kannatamist (stressi, üksindust, kriise, ärevust, masendust) elu pärisosaks, aga ka isiksuse arengut tiivustavaks teguriks. Nagu budism, rõhutab ka logoteraapia vaimses tarvises (vaimsel vabanemisel) kesksena inimlikku hoolivust, oma rolli (dharma kohuste) täitmist elus,aga ka kooskõlalise sideme loomist maailmaga ning oma ego kapslist väljumist.

Albert Ellise ja Aron Becki rajatud kognitiiv-käitumuslikus on keksne patsientide koolitamine mõistma oma mõttejärelduste, hirmude ja eelarvamuste irratsionaalsetet ja düsfunktsionaalset olemust ja tekketausta; see käsitlus on suures kooskõlas zeni arusaamadega sellest, kuivõrd spekulatiivne meel meid elus eksitab.

Käesolevas kirjatöös jõudsime mainida vaid kümmekonda juhtumit, kus zen on otseselt või kaudselt aidanud kujundada uusi vaateviise isiksusele ja psühhoteraapia võimalustele. Käesolevas kirjatöös jõudsime mainida vaid kümmekonda juhtumit, kus zen on otseselt või kaudselt aidanud kujundada uusi vaateviise isiksusele ja psühhoteraapia võimalustele. Zeni retseptsioon selle õpetuse esialgsest väärtõlgendusest ja võõristamisest kuni universaalse meeletervendamise vahendi manifesteerimiseni 1960ndail aastail ning järgnev toime tänapäeva transpersonaalse psühholoogia ja hulga erinevate psühhoteraapiate kujunemisele vääriks aga tõsist teaduslikku analüüsi.