Zen Juhan Liivi luules by L.Lapin

From Buddhism and Nordland
Jump to: navigation, search
Juhan liiv.jpg
Juhan liivi hauasammas.jpg
Statue to juhan liiv in alatskivi park.jpg
Buddha-brown-logo.jpg
Arhatid-hiina.jpeg
Kerjused.jpg
Munk-pray 06.jpg

Liirilaa!
Kas nägid tõusvat päikest sa?
Kas nägid sa?
(Üks suvepäev. J.Liiv 1896)

Juhan Liiv ei ole zen luuletaja sõna otseses tähenduses ja järgnev arutlus ei ole ka ainus viis, miks ma teda zeniga seon. Eestlasena olen meie kultuuriajaloost ikka ja jälle püüdnud avastada Kaug-Ida mõtteviisi, kinnitust sellele, et meie taide säravad tähed helgivad taevas sama eredalt kui jaapani omad. Arutluse kõrval on eelkõige t u n n e olnud see, mis mind haiku luulet silmitsedes on viinud Juhan Liivi manu.

On üle linna udu,
ja udu on väljateel, -
nii tihe tume udu,
just nagu minu meel.

(Tallinnas. J.Liiv 1909)

Juhan Liivi peeti hulluks, aga paljusid zen meistreid on nende igapäevaelu põhjal meelemõistuseta inimestena võetud, sest nad olid tavainimese argielust, mis on ju unenägu, üles virgunud ning neile oli ilmnenud meile tähtsate asjade tühiloomus. Jaan Oks on selle aja eestlast tabavalt nimetanud Tumedaks Inimlapseks, kes oli mängukann elu kaoses. Arvan, et Juhan Liiv oli ärganu ja ei osanud enam elada kodanikuna tolles uneilmas ning alles nüüd hakkame mõistma, et ta ei olnud lihtsalt närvihaige jutukirjanik ja värsisepp - ta oli suurvaim. Seepärast on ka alles viimastel aegadel, pikki aastaid pärast Tuglast, hakanud ilmuma tema loomingu uuskäsitlusi (näit. Toomas Liiv, Teine Juhan Liiv . Looming No 12, 2006).

Õrn talveõhtu hämar
kui siidiriidessa;
täht vilksatab kord udus
siis uinub tema ka.

(Õhtu. J.Liiv 1908)

Juhan Liiv ei ole tänane tüüpiline loodusvaatleja, kes loodust kaeb kõrvalt, vaateplatvormilt või laudteelt, kui kaunist maastikumaali; aga ei vaatagi pikalt, peamiselt pildistab – kiiresti ja palju. Meie arutletav poeet, õieti luuletav inime, on aga ise osa sellest loodusest, millest ta kirjutab. Ta on keeruliselt tasakaalustatud maailma üks element – olles loomupäraselt kodus Sellisuses.

Kus jõed kokku jooksevad,
kus lained kokku langevad,
kus kaste ilma imetab,
sealt sina, laulik, laulu lõid.

(Laulikule. J.Liiv 1896)

Juhan Liiv oli kirjanikuna Maarahva laps, mees, kelle aines oli pärit maalt, loodusest. Linn oli talle Hullumaja. Zeni maailmas on suhe maaga ülioluline – tõeline vaimsus tõuseb alati maast, kuna inimene on maa jätk ning maas on tema olemasolu juured.

Kõrvalpõikena väidaksin, et Eesti taasiseseisvumine, mille sümboliks on saanud Laulev Revolutsioon, sai oma energia just maalt, sest tuhnis ju suurem osa eestlasi läbi kogu okupatsiooniaja oma talude, eramute, aiamajade ja suvilakruntide mullas – oli seotud maaga. Just maa on ürgaegadest kuni tänapäevani üks Eesti rahva põletavamaid probleeme, just maa kaudu määratleb end meie suguselts.

Et maa andis ka Juhan Liivile erilisi vaimse jõu, kinnitab tema 1909. aastal ilmunud jutukogu „Elu sügavusest", mida on siiani käsitletud kui vaid kirjandusteost, kuigi tegemist on oma ajas Eesti silmapaistvama filosoofilise raamatuga. Aga selle erilisusest veel edaspidi.

Üks õunapuu akna kohal
kui valge siidi sees,
öö vaikib tema üle
ja tema oksades.

Öö viibib tema üle
ja tema oksades,
ta seisab mu akna kohal
kui pehme siidi sees.

(Talv. J.Liiv 1904)

Lääne mõtlemine – teadus, põllumajandus, uuema asjana ka loodushoid – on loodusest teinud meie silmis mõistusepärase ilmingu, ökosüsteemi, püüdes loogikaga seletada looduse võimatumaid seaduspäratusi. Ent loodus oma vahetuses, nii nagu seda tajume me kõik eraldi omailmades, oma Sellisuses, ei allu meie poolt kehtestatud reeglitele. Mõistlikule inimesele on loodus tihti mõttetu, ebainimlik, ebaõiglane ja vajab tingimata korrastamist.

Juhan Liiv , nagu iga zen meister, on osanud loodust näha vahetu, elava ja paratamatu tõsiasjana, väljendades ajatu hetke püüdu eikuhugi.

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane;
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse – tihase viis on see –
kael alt valge, kõht kollane.

(Talvine tihane. J.Liiv 1909)

Nii nagu zen kunstis, on ka Juhan Liivi luule üksiku ja vaikse hetke kaja, milles justkui kahetsetakse, et üldse midagi öelda vaja on. Selline luule meenutab hiina tuśśimaali, milles mõne pintslitõmbega on elustatud tühjus – kust vallandub tohutu energia.

Tasakesti... tasakesti...
lumi langeb rahuga.
Ilm nii vaikne, ilm nii sume –
lumel aega langeda...

(J.Liiv 1904)

Jaapani tanka ja haiku luules on tühjuseks mõnerealiste luuletuste ümber valitsev vaikus, milles ei mõtestata teksti lahti, vaid antakse pilt tajutavast sündmusest.

Tegemist on omamoodi energiaväljaga, kus aeg on seiskunud ja erinevate sõnade tähendused on esitatud samaaegselt ühtsel tasandil – justkui mõtluseks rehitsetud liivaväljakul. Või meie ilmastiku poolt antud lumisel väljal.

Ka Juhan Liivi zenilikud värsid on lühikesed, kuigi mitmete salmidega luuletustes tuleb sisse ka tolleaegsele luuleilmale iseloomulik lineaarne aeg, jutustatud lugu, mil siiski ei ole alati selget lõppu ega algust. Iga Liivi luuletus on justkui lühike väljavõte muutuvast elust, pikemast protsessist. Oma idee näitamiseks olen tema luulest muidugi välja noppinud vaid teemakohased värsid, ka üksikud salmid, sest virgumine hetk on lühike, kõiksuse ja igaviku kokkusulamine vaid viiv, mida taidesse raske püüda. Kellel see on õnnestunud korrakski, sel on vedanud!

Seepärast pean üpris loomulikuks, et me oma aega haarame varasemast kaasa just tänaseks olulise, pannes kõrvale minevikku kuuluva toorme. Nii oleme teinud oma varasema mõtteloo – rahvaluulega – millest levitame vaid üksikuid laule, salme ja fraase, milliseid kasutame ka mõtteteradega. Oleme seda teinud juba ka Juhan Liiviga , öeldes, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. See on tema ütlus. Iga aeg aga leiab minevikust talle just sobiva materjali, on vaja ainult, et kompost kusagil käeulatuses rahulikult laagerdaks.

Mu ees on surm,
ma tunnen ta vina,
ja sealpool on nurm,
kus õitsed sina:

Küll ilus on nurm,
kus õitsed sina!
Mu ees aga surm,
ma tunnen ta vina,

(Sina ja mina. J.Liiv 1896)


Siinkohal oleks ilus lõpetada, aga kuna möödunud aastal sattus kätte Lauri Kettuneni meenutus 1911. aastast, „Käik Juhan Liivi juurde" (Akadeemia No 2, 2006), mis kinnistas veelgi ideed Liivist kui zen vaimu kandjast, siis lisanduseks ka sellest.

Kettunen siseneb väikesesse talumajja Koosal ja küsib Juhan Liivi:

„... Seejärel hakkas kambri ahju pealt kostma kobinat ja natuke jässakas mees, Juhan Liiv ise, kargas sealt alla, käbedalt nagu noor poiss. Aga missuguses riides: räbalates ja paljajalu! Tema silmad särasid siiski rõõmust ja vahest ka uudishimust ning tundus, et ta ei pööranud oma väljanägemisele erilist tähelepanu, vähemalt ei paistnud seda häbenevat. Kui olin arvanud leidvat eest nõrga mõistusega mehe, siis eksisin. Silmades oli küll midagi ekslevat, aeg-ajalt äraolevat, aga jutt oli loogiline ja hingestatud.

Pean kahetsema, et alles nüüd, aastakümnete järel, saan täielikult aru tollest väikesest kultuurisündmusest. Olen palju unustanud, kuigi lahkudes olin müstiliselt innustunud, koguni nagu pühade tunnete vallas ja kavatsesin panna meie vestluse ning oma muljed värskelt kirja...

.... Tegin juttu ka tema viimastest laastudest („Elu sügavusest") ning ta innustus. Ü k s koht, ütles ta, üks ainuke välgatus terves kogumikus on niisugune, mida ta heaks peab. See on välgu kirjeldus. Välk, see on raske, lämmatava, saastunud õhu sünnitatud. See on jõudude kokkupõrgetes ja surutuses küpsenud tähenduseta, kõlbmatutest jäätmetest hirmuäratavaks jõuks. Sähvatus, ja sidemed on katki rebitud, hetkega p u h a s , hetkega v a b a . Üksainus suur hetk – see on hävingu hetk! See on välk."


Mida on mul siia veel lisada! Lugege Juhan Liivi !